Suhtlusvõrgustike kasutamine tööajal: poolt- ja vastuargumendid
Miljonid inimesed üle kogu maailma omavad internetile ligipääsu ning on ühe või teise sotsiaalse suhtlusvõrgustiku liikmed. Nad on pidevalt online, täiendades oma netiprofiili, jagades fotosid ja mõtteid sõprade-tuttavatega, kulutades tunde selleks, et püsida kursis kõigega, mida nende sajad sõbrad ja tuttavad ette võtavad.
Enamik inimesi veedab esimese tunni peale internetti sattumist oma postkasti saabunud e-kirju lugedes, seejärel logitakse sisse oma Facebook´i või Twitter´i kontole, ning uuendatakse oma Orkuti või Linkedln´i kontot. See tegevus on köitev, pakub palju rõõmu ning toob tihtipeale päevavalgele hulganisti vahepeal “kaotsis olnud” inimesi. Kõige positiivse kõrval, mida internet annab, ei oleks ilmselt ükski ettevõtja ülemäära vaimustatud, kui tema ettevõtte töötajad kulutaksid oma tööpäevast internetis suhtlemisele lubamatult palju aega. Kuigi enamik tööandjaist on nõus silma kinni pigistama, lubades oma töötajaile mõõdukat interneti külastamist, on nad pigem mures just nende töötajate pärast, kes seda õigust kuritarvitavad.
Kaaludes tööajast suhtlusvõrgustike külastamise poolt- ja vastuargumente, on ettevõtetel lihtsam jõuda mõlemaid pooli rahuldavate lahendusteni – ettevõtte huvid oleksid kaitstud, ent arvesse oleks võetud ka töötajate vajadused ning rahulolu.
Pooltargumendid:
1. Suhtlusportaalide usin kasutamine võib olla tulutoov, võimaldades ettevõttel laiendada oma turgu, saada palju uusi kliendikontakte, leida uusi partnereid ning end täiesti tasuta reklaamida.
2. Suhtlusportaalid võivad aidata ettevõttel siseneda täiesti uutele turgudele, püsida kontaktis juba olemasolevate klientidega ning kasutada seda lumepalliefekti, turustamaks oma teenuseid või tooteid.
3. Ettevõtte positiivne kuvand ning internetis nähtaval olemine võimaldavad siseneda täiesti uutele aladele.
4. Sotsiaalvõrgustikud on tasuta turundus- ja reklaamivõimaluste allikas. Ainuke kulu, mis sellega ettevõtte jaoks kaasneb, on oma veebi-imago värskena hoidmisele kuluv aeg.
Vastuargumendid:
1. Peamine mure, mis ettevõtete jaoks sotsiaalvõrgustikega kaasneb, ei ole võrgustikud ise, vaid inimesed, kes neid kasutavad. Keti nõrgim lüli on sotsiaalvõrgustike kasutaja, probleeme võib põhjustada tema käitumine. Arvutikasutaja käitub sageli impulsiivselt ega ole isegi alati teadlik sellest, mida ta täpselt teeb.
2. Märksõna “tootlikkus”. Üks põhjustest, miks suhtlusvõrgustikke ei pooldata, on see, et töötajad kulutavad internetis suhtlemisele lubamatult palju väärtuslikku tööaega. Kui üks töötaja viiekümnest veedab 30 minutit oma tööpäevast suhtlusportaalis, teeb see ajaliselt kokku 6500 minutit aastas. Kui arvestada välja ühe töötunni maksumus, saame täpsema ja ühtlasi veenva ülevaate. Mängu tuleb ka ettevõttesisese moraali küsimus: kuna ilmselt väga paljud piiluvad aeg-ajalt oma suhtlusportaali profiili, siis enamik tööandjaist kortsutab kulmu just nende peale, kes istuvad suhtlusvõrgustikes terve päeva. Kuni aga kuritarvitajate vastu midagi ette ei võeta, ei toimu ka mingit muutust.
3. Kuigi suhtlusportaalides tehtavad uuendused üldist tööarvutite internetiühenduse kiirust väga suurel määral ei mõjuta, võib selline tegevus tuua tööd juurde IT-osakonnale. Eriti puudutab see videode või linkide üles- ja allalaadimist (näiteks Youtube’ist). Suuremas mahus andmete liigutamine maksab raha.
4. Sageli suhtutakse liiga kergelt ohtudesse, mida põhjustavad internetis levivad viirused ja pahavara. Häkkerite jaoks on aga just suhtlusvõrgustikud äärmiselt atraktiivne keskkond, sest neis on suhteliselt lihtne spämmiga pahavara ning petuskeeme levitada. Näiteks on Facebook’is arvukalt saadaval erinevaid aplikatsioone ning kui Facebook viiruste vastu piisavalt jõuliselt ei võitle, siis saatuslikuks võivad saada just kolmandad osapooled, kes pahatihti on ebaturvalised. Kui mõni neist kasutab viirusest nakatunud arvutit, siis viirus lähebki liikvele.
Ettevõtted peaksid tegema otsuse, kas lasta töötajatel suhtlusvõrgustikke külastada või mitte. Selleks on 3 võimalust:
1. Mitte midagi ette võtta.
2. Blokeerida pääs internetti täielikult.
3. Olla lahke ning lubada töötajail internetti kasutada, aga ainult tööandja loal.
Tänapäeval on tööandjate esmane valik variant number 3. Tööandja teab, et töötajad vajavad internetti töötamiseks, seega ei ole internetipääsu blokeerimine tegelikult lahenduseks. Anda töötajatele interneti kasutamiseks täielikult vabad käed tähendaks piiritut usaldamist. Kuldne kesktee ning ühtlasi ka toimiv lahendus oleks aga osalise internetikasutuse lubamine, vastavalt ettevõtte huvidele.
Siin on mõned nõuanded, kuidas saaks olukorda kontoris kontrolli all hoida ka siis, kui lubada töötajail suhtlusportaalide külastamist:
1. Seadke piirangud. Lubage internetikasutus lõuna ajaks, enne tööpäeva algust ning peale tööd. Seda on lihtne korraldada, kasutades interneti monitooringu võimalusi, filtreerimistarkvara ning paljusid muid vahendeid.
2. Koolitage oma töötajaid. Paljud töötajaist isegi ei aima, kui palju aega nende tööpäevast kulub Facebookis istumisele või milliseid turvariske nende tehtavad toimingud internetis võivad kaasa tuua. Rääkige nendega keeles, mida nad mõistavad, kuidas vaid üks klikk valel lingil või aplikatsioonil, mille nad alla tõmbavad, võib endaga kaasa tuua nende arvutit või kogu süsteemi nakatava viiruse. Lisaks hoiatage neid, et nad ei klikkaks kahtlastel linkidel ega jagaks internetis oma isiklikke andmeid.
3. Pange paika turvameetmed ning määrake nende kasutamine. Laske kõigil töötajail allkirjastada eeskiri, mis määrab töökohal interneti kasutamise, suhtlusportaalide külastamise jms – kõik, mida tehakse tööajast. Kõigi internetis tehtavate toimingute monitoorimine on oluline ja töötajad peavad teadma, et nende tegevus salvestub ning, et firma huvide ohtu seadmine võib ohtu seada ka nende endi edasise karjääri selles ettevõttes.
