Suur osa töötajatest töötab ka puhkuse ajal
Seaduse järgi peaks iga töötaja võtma aastas vähemalt 14 päeva katkematut puhkust. Näib, et kahenädalane puhkus on aga hoopiski luksus, mida saab nautida vähem kui iga neljas töövõtja.
Kohustuslik kahenädalane puhkus on vajalik selleks, et töötaja saaks end täielikult nii vaimselt kui füüsiliselt igapäevatööst välja lülitada. Ainult nii on tal võimalus taastada oma energiavarud, loovus ning tööefektiivsus. CV Keskuse uuringu tulemustest selgus, et koguni 75,5% töötajatest hoiavad aga tööasjadel silma peal ka puhkuse ajal ning 34,8% neist loeb töökirju kord päevas.
Eestlaste töötahet, suutmatust oma tööd delegeerida või kartust kaotada olemasolev töö näitab ka fakt, et koguni 42,5% töövõtjatest ei plaaninud tänavu täies mahus lubatud puhkust välja võtta.
Kahenädalane järjestikune puhkus ei pea ilmtingimata tähendama absoluutset eemaldumist
Järjestikuse puhkuse vajadus võib inimeseti erineda, olenedes nii töö raskusest või keerukusest ja selle tõttu kuhjunud pingest, kui ka isiksuslikest ja inimese seisundiga seotud iseärasustest. Kaks nädalat pidevat puhkust on küll füsioloogiliselt vajalik, kuid see ei pea sisaldama nö absoluutset tööst eemaldumist. Praegusel ajal toimuvad töömaailmas olulised muutused, sh töö tähenduses.
"Töö efektiivsus on parim siis, kui on rõõm hommikul tööle minna ja rõõm õhtul sealt lahkuda."
Pole midagi katki, kui mõni inimene end töömeilidega kursis hoiab selle asemel, et muretseda teadmatuse pärast „mis seal tööl küll kõik juhtuda võib…“. Hulluks läheb asi siis, kui puhkuse ajal ka kõik tööprobleemid kohe ära lahendada tahetakse või tööd edasi teha rabatakse. Parim valik on igaühe jaoks siiski see, mis võimaldab tal end nii puhates kui ka puhkuse järel tööle naastes paremini tunda. Et seda ära tunda on vaja jälgida oma reaktsioone ning otsustada paindlikult selle kasuks, mis tagab parema enesetunde ja tasakaalustatuma töökäitumise, leiab tööpsühholoog Taimi Elenurm.
Ohud ületöötamises!
Töökurnatus ja –väsimus on levinud ohud, mis viivad psühho-somaatiliste häireteni ehk psüühilisest väsimusest tingitud kehaliste hädadeni. Esialgu on tegemist üldise väsimuse ja enesekontrolli vähenemisega.
Ülekoormuse jätkudes lisanduvad muutused hoiakutes — näiteks töö on rõõmutu ja tüütu kohustus, iga muudatus ärritab, kliendid tunduvad nõmedad ning enesehinnang kõigub ühest äärmusest teise. Lisaks väheneb ka töö kvaliteet ning töökaaslastest hakatakse eemale hoidma või neile esitatakse ebareaalseid nõudmisi. Kindel on see, et organism reageerib ülekoormusele kaitsetaktikaga ja töövõime kahaneb, et säilitada kahanevaid ressursse ka elu muude ülesannete täitmiseks, lisab Elenurm.
