Õigus puhata – kas tööandja võib töötaja puhkuse katkestada?
Väidetavalt on sakslased täpsed, soomlased aeglased, hollandlased pikad ning tüüpiline eestlane tubli töötegija. Tegu pole vaid stereotüübiga – on tehtud kindlaks, et eestlased tõepoolest teevad palju tööd ning on selle omaduse poolest tuntud välismaalgi. Rohke töö tegemise ajendiks võib küll olla lootus saada viie rikkama Euroopa riigi sekka, kuid suures töötuhinas jääb puhkus sageli tagaplaanile – küll on tarvis lõpetada üks ülioluline projekt, siis aga koputavad juba järgmised kohustused õlale ja nii võibki juhtuda, et pikad tööpäevad ei lõpe ega lõpe ning lahendust nähakse puhkuse pidevas edasilükkamises või sootuks välja võtmata jätmises.
Puhkus on hädavajalik tööelust väljapuhkamiseks, energiavarude ja mõtete kogumiseks. See pole valitute privileeg, vaid kohustus tööandjale võimaldamiseks ning töötajale väljavõtmiseks, mida ei tohiks jätta kasutamata isegi, kui osapooled sedasi kokku lepivad.
Puhkus ei tähenda vaid 28 vaba päeva ühe aasta jooksul, vaid ka perepuhkust (eelduseks näiteks lapse sünd, lapsendamine või puudega lapse kasvatamine), tasustatud ja tasustamata õppepuhkust ning palgata puhkust.
Puhkust peab võimaldama nii täis- kui ka osalise tööajaga töötajatele, nii tähtajalise kui ka tähtajatu lepinguga töötajatele. Eestis on sätestatud minimaalseks põhipuhkuse kestuseks 28 kalendripäeva aastas, mis tuleb osapoolte kokkuleppel kinnitada puhkuse ajakavas. See koostatakse hiljemalt märtsikuu lõpuks, andes töötajale õiguse puhkusele jääda, tööandjale kohustuse puhkust võimaldada ning maksta õigeaegset puhkusetasu. On väheteada tõsiasi, et töötajal, kelle puhkust ei ole ajakavas märgitud, on õigus nõuda puhkust talle sobival ajal, teatades soovist kaks nädalat kirjalikult ette.
Võib tekkida kiusatus jagada puhkus võimalikult väikesteks osadeks, võttes välja vaid nn pikkasid nädalalõppusid ja lülitades end hea õnne korral kolmeks, maksimaalselt neljaks päevaks töömelust välja. Kuigi selle vastu sageli eksitakse, on töötajal ette nähtud ühe puhkuse katkematuks kestuseks vähemalt 14 järjestikust kalendripäeva. Millal Sina viimati kaks nädalat katkematult puhkasid?
Mis saab aga juhul, kui oled lõpuks jõudnud väljateenitud puhkusele ja loed õunapuu all võrkkiiges raamatut või ragistad pead sudokule lahendust otsides ning saad ülemuselt telefonikõne sooviga, et Sa puhkuse katkestaksid? Tööandjal ei ole reeglina õigust Sinu puhkust katkestada, kuid ettenägematutel olulistel asjaoludel on see siiski lubatud – eelkõige siis, kui tööandja varale on tekkimas kahju ning selle ärahoidmisel on puhkuselolijal võtmeroll. Puhkuse katkestamise puhul on oluline, et nii tööandja kui ka töötaja selgitaksid välja, milline on kõikidele osapooltele rahuldav lahendus ning kas töötaja puhkuselt tagasikutsumise kulu on väiksem, kui ilma töötajata hakkama saamine.
Rohkem infot puhkeaja kohta leiad tööõiguse spetsialisti Niina Siitami raamatust „Tööleping ja töölepingu seadus. Praktilised nõuanded töötajale ja tööandjale töölepingu sõlmimisest lõpetamiseni”.
Puhkus ei tähenda vaid 28 vaba päeva ühe aasta jooksul, vaid ka perepuhkust (eelduseks näiteks lapse sünd, lapsendamine või puudega lapse kasvatamine), tasustatud ja tasustamata õppepuhkust ning palgata puhkust.
Puhkust peab võimaldama nii täis- kui ka osalise tööajaga töötajatele, nii tähtajalise kui ka tähtajatu lepinguga töötajatele. Eestis on sätestatud minimaalseks põhipuhkuse kestuseks 28 kalendripäeva aastas, mis tuleb osapoolte kokkuleppel kinnitada puhkuse ajakavas. See koostatakse hiljemalt märtsikuu lõpuks, andes töötajale õiguse puhkusele jääda, tööandjale kohustuse puhkust võimaldada ning maksta õigeaegset puhkusetasu. On väheteada tõsiasi, et töötajal, kelle puhkust ei ole ajakavas märgitud, on õigus nõuda puhkust talle sobival ajal, teatades soovist kaks nädalat kirjalikult ette.
Võib tekkida kiusatus jagada puhkus võimalikult väikesteks osadeks, võttes välja vaid nn pikkasid nädalalõppusid ja lülitades end hea õnne korral kolmeks, maksimaalselt neljaks päevaks töömelust välja. Kuigi selle vastu sageli eksitakse, on töötajal ette nähtud ühe puhkuse katkematuks kestuseks vähemalt 14 järjestikust kalendripäeva. Millal Sina viimati kaks nädalat katkematult puhkasid?
Mis saab aga juhul, kui oled lõpuks jõudnud väljateenitud puhkusele ja loed õunapuu all võrkkiiges raamatut või ragistad pead sudokule lahendust otsides ning saad ülemuselt telefonikõne sooviga, et Sa puhkuse katkestaksid? Tööandjal ei ole reeglina õigust Sinu puhkust katkestada, kuid ettenägematutel olulistel asjaoludel on see siiski lubatud – eelkõige siis, kui tööandja varale on tekkimas kahju ning selle ärahoidmisel on puhkuselolijal võtmeroll. Puhkuse katkestamise puhul on oluline, et nii tööandja kui ka töötaja selgitaksid välja, milline on kõikidele osapooltele rahuldav lahendus ning kas töötaja puhkuselt tagasikutsumise kulu on väiksem, kui ilma töötajata hakkama saamine.
Rohkem infot puhkeaja kohta leiad tööõiguse spetsialisti Niina Siitami raamatust „Tööleping ja töölepingu seadus. Praktilised nõuanded töötajale ja tööandjale töölepingu sõlmimisest lõpetamiseni”.
