5 inimtüüpi, kellele kaugtöö ei sobi
Kaugtöö – kullapott vikerkaare lõpus ja lahendus kõikidele muredele. Kas tõesti? Vahel tundub, et muust ei räägitagi, kui töötajatele kaugtöö lahenduste loomisest, paindlikust tööajast ning töö- ja eraelu tasakaalust. Jah, kaugtööl on väga palju plusse ning tehnoloogia ülikiire areng ja inimeste teadlikkus igati soosib sellist töövormi. Loomulikult ei sobi kaugtöö igale ametialale, ent isegi elukutsetes, kus kaugtöö on lihtsasti rakendatav, ei pruugi selline töökorraldus kõigile kaugeltki mitte sobida.
Saame tuttavaks viie inimtüübiga, kelle puhul kodukontor ei ole ilmselt parim viis töö tegemiseks.
Seltskonnasäde
Seltskonnasäde on see töökaaslane, kes on a-l-a-t-i igal üritusel kohal (ammu enne algusaega, loomulikult), kelle hääl kõlab kõige valjemalt, kes justkui esimest korda lund nägev vaimustuses koerakutsikas rõõmsalt ringi tiirutab, olgu tegu meeskonnaürituse või mistahes teisipäeva pärastlõunaga. See on inimene, kelle energiavarud näivad lõpmatud, olgu tööd kuitahes palju või üritusi kalendris kirjas kasvõi igaks nädalapäevaks. Kui seltskonnasädel võimaldada kodust tööd teha, siis esimesed kaks-kolm päeva ta ilmselt õnnelikult kodus töötabki, kuid üsna pea hakkab ta muutuma kurvemaks ja ebaproduktiivsemaks, sest ta tunneb, et tema elus on liiga vähe suhtlemist ja seltsimist. Kaua sa ikka lemmikloomadega päeval juttu ajad?!
Jutupaunik
Ka jutupaunik, sarnaselt seltskonnasädele, ei õitse kodukontoris töötades. Tema energiasambad saavad laetud teiste inimestega suhtlemisest, kuitahes väsitavalt tema pikad mõtisklused mistahes teemal kaastöötajatele ka mõjuvad. Inimesed, inimesed, inimesed – mitte telefoni- või videokõne kaugusel, vaid päris reaalses elus on need, mida jutupaunik vajab. Ei tasu temalt seda rõõmu ära võtta!
Kontoriuneleja
Kontoriuneleja, vastandina jutupaunikule ja seltskonnasädele, ei pruugi kontoris väga silma paista – ta toimetab omakeskis ja kulgeb justkui oma ajavöötmes. Kontoriunelejat võib leida ajaleheservadele lillekesi joonistamast, tundide viisi YouTube’st seda üht ja ainuõiget laulu otsimas, mida töötegemise taustaks kuulata või oma kalendrit kahekümne erineva markeriga värvilisemaks võõpamas – ikka selleks, et kõik ülesanded „oma värviga“ tähistatud saaks. Mis saab siis, kui kontoriuneleja kodust tööd teeb? Tõenäoliselt koosneks uneleja „päevakava“ natukesest tööst, aga paljuski ka end mistahes ettejuhtuvale tegevusele unustades. Kodus ei pruugi keegi tähelepanu pöörata tegemata töödele või ebamõistlikult suurele ajakulule. Tuleb see välja tavaliselt ikka alles hiljem.
Tuhiseja
Kui kontoriuneleja võib tundide viisi kes-teab-millega tegeleda, siis tuhiseja küll teeb palju, ent sageli „üle jala“. Kui tuhiseja saaks kodust tööd teha, siis ilmselt teeks ta ülesanded tõesti kiiresti ka ära, aga kuna tuhisejal on alati mustmiljon projekti korraga teoksil ja mõttelõng ammuilma eest ära jooksnud, siis võib tuhiseja ühel hetkel avastada end keset tööpäeva hoopis hekikääridega hoovist müttamast või pesumasinal trumlit vahetamast. Sellest pole üldse hullu, puhkepause peab igas tööpäevas olema, ent tuhiseja puhul võib olla kodus segavaid faktoreid pisut liiga palju.
Hilinemistšempion
Hilinemistšempion jõuab kontorisse kõige viimasena, esitab tegemist vajavad tööd viimasel hetkel või üldse pärast kokkulepitud tähtaega ja on üldse.. hilinev. Kui hilinemistšempion saaks kodust tööd teha, võib juhtuda, et lähi- või kaugemasse tulevikku edasi lükatavad toimingud muudkui kuhjuvad ja kuhjuvad. „Küll jõuab,“ ütleb hilinemistšempion. Ent kas ikka jõuab?
